Paastuda või mitte?
Tõnu Peets,
reumatoloog
Söömise ja mittesöömise vaheldumine on looduses sama loomulik kui öö ja päeva, une ja ärkveloleku, suve ja talve vaheldumine. Aga kui kaua mitte süüa on loomulik? Looduses võib söömataolek kesta väga kaua. Bakterid võivad spooridena püsida palju aastaid. Mitmed parasvöötme imetajad magavad talveund, kõrbeloomad uinuvad suvel. Ka püsiärkvel loomadel esineb pikki näljaaegu.
Inimesed panid tähele, et aeg-ajalt söömata olevad loomad on tervemad ja elavad kauem. Inglise bioloog Huxley näljutas regulaarselt üht vihmaussi. Too elas 19 korda kauem kui liigikaaslased, kes said pidevalt süüa nii palju, kui tahtsid. Etnograafid on kirjeldanud rahvaid, kelle elutsüklis on pikem söömataolek siis, kui taimed parajasti saaki ei anna. Need rahvad, näiteks hunzad Põhja-Indias, on paistnud silma pikaealisuse ja tugeva tervisega.
Sedalaadi tähelepanekud on viinud arusaamiseni, et söömataolek on ainevahetuse ja organismi “sisemise keemia” tasakaalustamiseks sama tähtis kui uni, mis korrastab teadvust. Keegi ei pea magamist ajaraiskamiseks, millest tuleks loobuda. Täpselt samuti on vaja aeg-ajalt ka söömata olla, toitudes organismi sisemistest varudest. See on sisetoitumine. Organismi hapestumine (atsidoos), mis sisetoitumisel tekib, käivitab protsessid, mis välitoitumise ehk tavalise söömise korral uinuvad. Kõik see aitab keha ja teadvust puhastada ja ravida, noorendada ja arendada. Selles seisneb paastu saladus ja mõte.
Tervislikult ja õnnelikult elada saab ka paastumata. Vajadus paastuda sõltub paljudest asjaoludest. Laste ja noorte ainevahetus on küllalt kiire selleks, et puhastuda kergesti, kui toitumine ja uni on regulaarsed. Soovi ja tarviduse korral võivad lapsed ja noored paastuda nii mitu päeva, kui neil on eluaastaid. Tavaliselt ei ole selleks küll vajadust.
Paastumine ei ole lihtsalt söömata olemine - seda ette võttes tuleb väga täpselt täita reegleid. Nende reeglite rikkumine võib olla ohtlik või isegi traagiline. Seetõttu peab paastumist õppima asjatundjate juhendamisel.
Paastumine on ka efektiivne ravivahend teaduslikus meditsiinis ning arstid õpivad seda täienduskursustel. Eestiski on kümmekond sellise ettevalmistusega arsti. Enamasti viiaksegi ühispaastusid läbi eriettevalmistusega arstide järelevalve all. Ravipaastu on Eestis kasutatud ka haiglates. Edukalt on ravitud bronhiaalastmat, kõrgvererõhktõbe, mitmesuguseid liigesehaigusi, allergiaid, nahahaigusi, kurvameelsust jm. Paastumise ja sellele järgneva ravitoitumisega on võimalik aidata ka anoreksia- ja buliimiahaigeid.
Paastutakse veel organismi puhastamiseks, hea enesetunde saamiseks, keha treenimiseks, vaimu arendamiseks, religioosseks kombetäitmiseks.
Umbes pooled paastujad tulevad paastulaagrisse juba mitmendat korda. Peamine põhjendus on see, et puhastumine annab pikaks ajaks hea enesetunde.
(Artikkel on ilmunud ajakirja Tervis Pluss 2004.a. jaanuarinumbris)